Aprill
„Teda ei ole siin, ta on üles äratatud,...” Mt 28,6
Hea lugeja!
Ülestõusmispühade tuumaks ei ole kirjuks värvitud munad muheda jänese korvis, millele võiks viidata eestipärane sõna „munadepühad“. Ülestõusmispühade tuumaks ei ole ka paastuaja lõpetamine mehise seapraega, nagu seda peegeldab rahvasuus levinud nimetus „liha- võttepühad“. Ülestõusmispühade tuumaks ei ole ka veidi pikem nädalavahetus, mida kasutada kevadtöödeks või pereringis puhkamiseks. Kevade tulek rõõmustab kõiki – päike käib jälle kõrgemalt, päevad muutuvad pikemaks ja soojemaks. Kuigi üles-tõusmispühi nimetatakse rahvasuus ka kevadpühadeks, ei ole seegi nende rõõmsate pühade peamine tähendus.
Ülestõusmispühadel on märksa sügavam sõnum, mis annab edasi inimajaloo suurimat sündmust: Jeesus Kristus on surnuist üles tõusnud! Ülestõusmisega võitis Jeesus surma ja saatana võimu, neile ei jäänud enam viimast sõna. Kurjuse selgroog murti ja lunaraha meie pattude eest tasuti. Ülestõusmispühade sündmustega avas Jeesus meile tee taevase Isa juurde. Tänu Jeesuse ristisurmale ning ülestõusmisele võime astuda vahetult ja julgelt Jumala ette – ilma preestrite ja pühakute vahendava abita ning vagade tegude koormata.
Ja me ei pea enam üha uuesti tooma lepitusohvrit: Jeesuse kannatuste, surma ja ülestõusmisega on toodud ainukordne ja lõplik ohver, millest piisab meie kõikide pattude andestamiseks. „Aga kus need on andeks antud, seal ei ole enam vaja mingit ohvrit pattude eest.“ (Hb 10,18). Oma elu meie eest ohverdanud ja surnuist ülestõusnud ning taevasse läinud Jeesus Kristus on nüüd Pühakirja järgi Jumala paremal käel, kust ta tuleb kord kohut mõistma elavate ja surnute üle. Kuid meie ei pea seda tundi kartma, sest ülestõusmispühad on Jeesuse võidu pühad, mil me võime maailmale rõõmsalt kuulutada, et Jeesus Kristus elab ja on meie isiklik Päästja ja Lunastaja!
Andres Saumets, juhatuse aseesimees