Mai
„Sest ustavus on see, mida ma tahan, mitte ohver; Jumala tundmine on enam kui põletusohvrid.” Ho 6:6
Hea lugeja!
Kuulasime koos piiblitunnis sissejuhatust Hoosea raamatusse. Raamatut
läbi lugedes tundusid mitmed ütlused väga tuttavad, sest mõnelgi
korral on Jeesus evangeeliumites ja apostlid kirjades viidanud Hoosea
sõnumitele. Nende avastamisele julgustas meid ka üks piiblitunnist
kaasa antud küsimustest.
Jumala sõnum Hoosea kaudu ütleb, et ustavus suhtele elava Jumalaga on parem kui ohverdamine, mida prohveti kaasaegsed hoolega tegid. Jumal ootab lähedast suhet, mis põhineb vastastikusel tundmisel. Meie Jumala tundmine saab kasvada, kui süveneme tema mõtetesse (piibel) ja veedame temaga koos aega (palve).
Saamuel pidi ütlema Saulile ebameeldiva tõe, et sõnakuulmine on parem kui tapaohver (1Sm 15:22). Saul oli säästnud hävitamisele määratud kariloomadest parema osa, et ohver Jumalale võiks olla võimsam. Tema suurepärase plaani hinnaks oli Jumala plaanist loobumine.
Jeesus ütles palju õppinud meestele:“Aga minge ning õppige, mis see on: Ma ei taha ohvrit, vaid halastust!“ (Mt 9:13) Need mehed olid ohverdamisel väga hoolikad Jumala tahte järgijad, ent Jeesuse läbikäimine patustega oli neile mõistetamatu.
Inimeste elus oli üks Jumala seadus, antud juhul ohvriteenistus, varjutanud Jumala tahte suure plaani. Sellest oli saanud eneseõigustus loobumisel püsisuhtest Jumalaga, oma plaanide läbi surumisel ja halastamatul õiguse nõudmisel. Ka meie elus võib ennastohverdav panustamine kristlikku teenimisse ning raha ja aja ohverdamine koguduse töösse saada Jumala soosingu teenimiseks ja isekaks eneseõigustuseks ebaõigel käitumisel.
Peeter Liik