Hea lugeja!
Me oleme olukorras, milles keegi pole veel varem viibinud. Inimesed meie ümber haigestuvad, kannatavad, kaotavad võitluses haigusega oma elu. Pandeemia lõppu ei paista, tõhusat ravi ja toimivat vaktsiini pole veel leiutatud. Kannatab ka majandus, ohtu on sattunud inimeste igapäevane toimetulek. Oleme sõjas, ja seda sõda on raske pidada nähtamatu vaenlase vastu. Sõjaajal kehtivad paraku teistsugused reeglid. Iseseisvusaja jooksul pole veel kunagi ära jäetud koguduste avalikke jumalateenistusi ja muid üritusi. Täna on see karm reaalsus, ent mitte riigi usuvaenlikkuse pärast, vaid hoolivusest kaasinimese vastu ja solidaarsusest teiste kannatajatega. Iga haigestumata jäänud inimene on väike võit selles pikale venivas sõjas. Muutused meie ümber tekitavad paratamatult hirmu. Me ei tea veel selle kriisi kõiki tagajärgi ega tegelikke ohvreid. Sestap on meie süda on juba mitmeid nädalaid rahutu ja raske. Sest me ei oska (veel) sellise vaenlasega võidelda ega tea, mida tulevik toob.
Mida me aga teame ja milles me veendunud oleme, on see, et oleme Jumala kätes. Kriisides pole kõige olulisem see, kas kontroll on meie käes. Palju tähtsam on see, kelle käes sina oled. Ja kes hoiab sind ja mind oma käes? See on kõigeväeline ja halastaja Jumal, kes on end meile ilmutanud Jeesuse Kristuse läbi ja tegutseb meie sees Püha Vaimu kaudu. Tema käes on kogu meie elu algusest lõpuni: „Aga mina loodan sinu peale, Issand! Ma ütlen: ’Sina oled mu Jumal!’ Sinu käes on kõik mu ajad.“ (Ps 31.15-16).Jumaliku kaitse reaalsust kinnitavad tõotuse sõnad (Ps 91,7): „Langegu tuhat su kõrvalt ja kümme tuhat su paremalt poolt, sinu külge see ei puutu.“
Piibli sõnum on üheselt mõistetav. Me oleme Jumala kätes, tema kaitse all. Meile ei sünni midagi, mida Tema sündida ei lase. Ja kui meiega midagi juhtub, kui me ka nakatume, siis oleme ikkagi Tema kaitse all.
Tahaksin Ps 119,154 põhjal esile tuua kaks mõtet, mida saab vormida ka palveks. „Issand, aja mu tüliasja“ – kanna hoolt, et see kriis saaks otsa, et võimalikult vähesed nakatuksid ja inimesed oma elu ei kaotaks. Kanna hoolt, et kriisi mõjud majandusele ja ühiskonnale oleksid võimalikult väikesed. Kanna hoolt, et meie võitlust selle nähtamatu vaenlase vastu saadaks võimalikult kiiresti edu. Sest Sina oled Jumal, kellele pole miski võimatu, kes suudab teha imesid! Kanna hoolt, et me ennast muretsemisega ei vaevaks, vaid vaataksime julgusega ja usaldades tulevikku. Mitte sellepärast, et meie nii tublid ja võimekad oleme, vaid et Sina, Jumal, hoiad seda maailma ja oma inimesi kaitsvates kätes ning juhid meid taas sellest kriisist välja.
Ja teine palve: „Lunasta mind, elusta mind oma ütlust mööda!“ Inimesed ei ela üksnes leivast ega muudest materiaalsetest asjadest. Kriisiolukorras näeme, kui vähe meil tegelikult eluks vaja läheb. Inimestena vajame ka sõna, ennekõike Jumala Sõna, mis meid lunastab ja elustab, mis meid julgustab, annab lootust ja elujõudu. Jumala Sõna kasvatab meie usku kõigeväelisesse ja halastajasse Jumalasse, kelle kätes me oleme. „Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.“
Andres Saumets,
juhatuse esimees
