Armsad õed ja vennad,
ongi käes 2020. aasta lõpp. See aasta on olnud väga muutlik ja täis ootamatusi. Ometi on Jumal meid kõiki sellest läbi kandnud. Tänu Jumalale! Kindlasti ei piisa ühelauselisest tänust. Kindlasti on tänulikkust südames palju-palju rohkem. Avalikustame siis selle!
On pime aeg. Meid ümbritseb viirus ja muutunud ühiskond. Oleme kõik kogenud juba aastaid, et just detsembris käib päike järjest enam madalamalt. Kuid ühel hetkel toimub justkui nähtamatu murrang, kus päike hakkab tasapisi pikemaid samme astuma. Ka ühiskondlikud haigused pole lõplikud. Kõige olulisem on teada, et Jumala sõna valgustab meid igal ajal! „Sinu Sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal,“ ütles psalmist (Ps 119:105). Pimedatel aegadel tuleb üha teadlikumalt lasta enese sisse Jumala Sõna valgust. Johannese evangeeliumi alguses on väga võimsad sõnad: „Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus. Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud. Oli Jumala läkitatud mees, nimega Johannes, see pidi tunnistust andma, tunnistama valgusest, et kõik hakkaksid tema kaudu uskuma. Tema ise ei olnud valgus, vaid ta pidi tunnistama valgusest. Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas. Ta oli maailmas, ja maailm on tekkinud tema läbi, ja maailm ei tundnud teda ära. Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu. Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse.“ (Jh 1:3b–12).
Jumala lapse seisus on seega midagi väga rõõmsat. Aasta viimastel päevadel tähistame Jeesuse sündi. Sellega kuulutame rõõmu ja lootust maailmale. „Ja valgus paistab pimeduses“ – laseme Jumala Sõna valgusel särada meie kõigi eludes, jagame seda valgust kõigile. Selleks ju Jeesus maailma tuligi.
Õnnistatud jõulukuud!
Pastor Margus Kask