Piiblitundides tegeleme juba mõned kuud Johannese Ilmutusega. See on Piibli viimane raamat. Juba selle alguses on öeldud: „Õnnis on see, kes loeb, ning need, kes kuulavad neid ennustuse sõnu ja hoiavad tallel, mis sellesse on kirjutatud, sest aeg on lähedal.” (Ilm 1:3).
See pildirohke raamat on pakkunud lugejatele rohkelt mõistatamist, et mis võiks loetu tähendus olla. Samas on seal nii mõndagi lihtsamini taibatavat. Näiteks on seal räägitud kuldkaussidest, mis on täis „pühade palveid” (Ilm 5:8) See tähendab, et meie palved on väga hinnalised. Lisaks on kirjutatud, et palved asetatakse „kuldaltarile, mis on trooni ees” (Ilm 8:3). Sellega öeldakse, et meie palved ei ole kusagil sihitus tühjuses ilmaruumis, vaid nad on Jumala auhiilguse ees.
Meil on palju olukordi, mille pärast me palvetame. Kindlasti oleme elu jooksul palvetanud palju. Kas aga piisavalt? Johannese nägemus soovib meid innustada rohkem palvetama! St, et lisada aina rohkem ja rohkem palveid „kuldkaussidesse” ja „kuldaltarile”. Seal on meie palvete jaoks piisavalt ruumi. Ka ei ole seal ühtegi kitsendust ees, mis ütleks, et „see palve nüüd küll sinna kuldkaussi ei lähe!” Ilmselt jätaksime sellised palved ise palumata.
Kuid igal juhul – kalendris on ees palve ja paastuaeg. Olgu siis meie poolt lisatud hulgaliselt palavaid palveid Jumala trooni ette kuldaltarile!
Õnnistussoovidega
Margus Kask
pastor
